subscribe: Posts | Comments

Aspergeri sündroom

Aspergeri sündroomi ei saa täie kindlusega diagnoosida enne isiku nelja-aastaseks saamist ja tavaliselt mitte enne kooliiga. Varajasteks sümptomiteks võivad olla uneprobleemid, kangekaelsus, passivsus, tähelepanu puudulikkus ja omapärane hääle, kõne või keele areng. Enne Aspergeri sündroomi lõplikku diagnoosimist kaalutakse ka teisi autismispektrisse kuuluvaid häireid ja aktiivsuse ja tähelepanu häiret (ATH), mõnikord ka Tourette´i sündroomi või “sotsiaalset käitumishäiret”.
Tänapäeval on Aspergeri sündroomil vähemalt neli definitsiooni, mis kõik on aktsepteeritud, kuid kõikidega on seotud mingid probleemid. Esimesed süstemaatilised diagnoosikriteeriumid esitasid 1988.a. Carina ja Christopher Gillberg. Peter Szatmari avaldas diagnoosikriteeriumid 1989.a., mille oluline erinevus seisneb selles, et Szatmari järgi ei saa diagnoosi panna, kui kriteeriumid autismidiagnoosiks on täidetud. 1993.a. esitas WHO rahvusvahelises diagnostikaklassifikatsioonis RHK-10 süstemaatilised diagnostikakriteeriumid, kus samuti rõhutatakse, et diagnoosi ei saa panna, kui autismikriteeriumid on olnud või on täidetud. 1994.a. ilmus DSM-IV, mis sisaldas Ameerika kriteeriume Aspergeri sündroomi kohta, kus tähtis lisakriteerium on see, et sümptomitega peab kaasnema kliiniliselt oluline talitlushäire.
Ühised jooned kõigil neljal definitsioonil on sotsiaalse kommunikatsiooni kahjustatus, stereotüüpne käitumine, mitteverbaalne kommunikatiive piiratus, kõne- ja keeleprobleemid. Oluline on siinjuures pöörata tähelepanu sellele, et kõikide diagnostikakriteeriumide juures peavad olema täidetud vähemalt mingi arv neist, et saaks rääkida diagnoosist.

Aspergeri sündroom võib esineda koos nägemis- või kuulmispuudulikkusega ja erijuhtudel ka kerge vaimupuude tunnustega, sagedased lisadiagnoosid on ka Tourette`i sündroom ja tikid.

Ajaloost

1926.a. ilmus vene neuroloogi Eva Ssuchareva artikkel skisoidsetest isiksusehäiretest, kus kirjeldas seisundit, mis kõiges olulises sarnaneb Aspergeri sündroomiga.

Hans Asperger oli Viinis lastearst ja ilmutas varakult huvi niisuguste laste vastu, kelle areng kuidagi normist kõrvale kaldus. Tema kliinikus oli pedagoogiline ravi täielikult domineeriv meetod, eelkõige sotsiaalsete suhtlemisraskuste ja käitumishälvetega noorte poiste ravis.

1944.a. avaldas ta uurimuse autistlikust isiksusehäirest, teadmata, et 1943.a. oli Leo Kanner välja andnud artikli “autistlikest häiretest emotsionaalses kontaktis”. Tagantjärele on teada, et Kanner kirjeldas lapsi, kellest enamik oli üldiselt madala intellektiga, samal ajal kui Aspergeri patsiendid olid enamasti normaalse ja vahel isegi väga kõrge intellektiga.

Sõjajärgsel ajal oli huvi saksakeelsete tööde vastu väga väike ja seetõttu jäid Aspergeri tööd kaua lugemata näiteks Inglismaal ja USA-s.

Alles 1981.a. avaldas tuntud autismiekspert Lorna Wing ühe suurema artikli, käsitledes seisundit, mida nimetas Aspergeri sündroomiks. Väga hilja hakati Aspergeri sündroomile tähelepanu pöörama USA-s, kus seisund sai iseseisva diagnoosi staatuse alles 1994.a.

Areng elu jooksul

Aspergeri sündroomi sümptomid ei avaldu sageli enne isiku nelja-aastaseks saamist. Tavaliselt on Aspergeri sündroomiga laste ja noorukite varane areng identne või sarnane aktiivsuse ja tähelepanu häirega laste arenguga.
Mõnel isikul esineb varases nooruses üliaktiivsust, impulsiivsust ja tähelepanu puudulikkust, sageli koos unehäiretega. Hiljem on märgata mõnevõrra hälbelist keelelist arengut, tasakaalu- ja koordinatsioonihäireid, veel hiljem häireid sotsiaalses suhtlemises.
Mõnikord on aga esimestel eluaastatel hulgaliselt autistlikke sümptomeid, nagu pilgukontakti vältimist, halba tähelepanuvõimet, lohutamatust ja nii keelelise kui ka mittekeelelise suhtlusvõime hilinemist. Esimestel kooliaastatel avalduvad aga juba klassikalised Aspergeri sündroomi jooned, hiljem aga on diagnoosiks sobilikum juba aktiivsuse ja tähelepanu häire.
Mõnikord kui diagnoosid üksteiseks üle lähevad, on tegemist krooniliste talitlushäiretega, teinekord on tegemist kahe selgepiiriliselt erineva seisundiga, mis esinevad koos kas juhuse või millegi muu tõttu.

Esimene eluaasta: iseloomulik on häiritud unerütm, puudulik tähelepanuvõime, üliaktiivsus või ilmne pidurdamatus, kehaline kohmakus, ainitine pilk ja liigne detailihuvi, väga varajane või tavalisel ajal käimahakkamine. Tavaline on ka korduvate ja sageli monotoonsete häälte ja häälitsuste tegemine, korduvate kehaliigutuste tegemine. Paljudel näib olevat mingi tajuhäire vorm: kuulmis-, nägemis- või puutetaju osas (näiteks ebatavaliselt tugevad reaktsioonid teatud helidele, materjalidele vms.)

Teine eluaasta: iseloomulik on huvi puudumine teiste laste vastu, osaliselt seiskunud kõneareng, võimetus kuuletuda, intensiivne rituaalkäitumine, üksikasjadesse takerdumine või põhjusega või põhjuseta vihapursked. Võib tunduda, et laps on kurt, samas olla veendunud, et laps kuuleb suurepäraselt teda huvitavaid asju. Laps ei ilmuta huvi teiste inimeste vastu ja võib tunduda täiesti endassesulgunud. Paljud hakkavad natuke rääkima, osad on keeleliselt hilinenud ega oska üldse rääkida, osadel on aga väga arenenud ja väljendusrikas keel, kuigi see ei ole lapsele omane keelekasutus.

Kolmas kuni kuues eluaasta: kolmandik Aspergeri diagnoosiga lastest räägib 3-a. väga vähe, aga tihti areneb seejärel keeleline areng plahvatuslikult. Poistele on iseloomulik vähene või üldine huvi puudumine teiste laste vastu, tegelemine oma asjadega., puudulik sisseelamisvõime, spontaanne kommunikatiivne kõne võib olla kuiv, ebaselge ja mõmisev, häälel on sageli paatoslik toon. Tüdrukud käituvad üldjoontes samuti, aga neile on omane suurem sotsiaalne huvi. Osa neist jälgib lasterühma mängu kõrvalt, osa kaasatakse ka teiste poolt mängu, üldiselt on neil aga üsna ükskõik, kas nad osalevad lasterühmas või ei.

Kooliiga: 7-12 aasta vanuses on Aspergeri sündroomi sümptomid kõige silmatorkavamad või iseloomulikumad.
Sotsiaalse suhtlemise probleemis iseloomustab lapse äärmuslik enesekesksus, mis tähendab tugevalt alanenud võimet minna enda isikust väljapoole ja näha asju teise inimese vaatenurgast. Laps käitub sotsiaalselt ja emotsionaalselt ebasobivalt, sageli vanainimeselikult, varaküpselt või erineval viisil väljakutsuvalt. Aspergeri sündroomiga laps ei oska sotsiaalset situatsiooni hinnata ega taibata, et teatud asju lihtsalt ei öelda, kuna need on antud kontekstis ebasobilikud või iseenesest solvavad.  Egotsentrilisus muudab sõprade leidmise selle tõelises tähenduses võimatuks, paljud Aspergeri sündroomiga lapsed aga ei tunne sõprade puudumise pärast muret. Aegamööda muutuvad nad teadlikuks oma teistmoodi olekust ja tõrjutusest, tunnevad, et nad pole täiesti normaalsed. Paljudel on kinnisidee, et inimene peab olema normaalne ning seetõttu tahavad nad omada sõpru kui üht vahelüli normaliseerumisprotsessis. Sageli leiavad nad parema sotsiaalse kontakti täiskasvanute või endast nooremate lastega. Tihti keeldub Aspergeri sündroomiga laps täiskasvanumaailma nõudmisi tunnistamast, hoolimata täpsetest selgitustest, ning sageli aitab lihtne väide “Nii lihtsalt ei tehta!”
Erihuvid on tuntavad ja selles eas sageli suur probleem. Poiste puhul on tegu valdkondadega, milles on võimalik koguda süsteemseid tabelilisi faktiteadmisis ja neid pähe õppida. Tüdrukute huvid võivad tunduda vanuserühmale sobilikumad, kuid on siiski seotud päheõppimisega. Näitena võiks tuua ajalugu, purskkaevud, trammisõiduplaanid, algarvud, mükoloogia dinosaurused jne.  Huvid võivad vahelduda, kuid mitte Aspergeri-isiku viis neisse süveneda. Isik süveneb oma huvialasse niisugusel määral, et see muutub teistele väsitavaks või lausa piinavaks. Huvile pühendatakse nii palju aega, et millekski muuks ruumi ei jää.
Sundmõtted, sundteod ja rutiinides kinni olemine või erinevat tüüpi ritualism on Aspergeri sündroomi puhul reegel mis võivad olla otseselt seotud mingi erihuviga, kuid võivad mõjutada ka teisi valdkondi, näiteks söögiaegu, WC-s käimist, teleri vaatamist ja tegevuste järjekorda.
Keele- ja kõneprobleemid või keelelised iseärasused on Aspergeri sündroomi puhul reegliks. Tavalised on ka arusaamisega seotud probleemid, neil on kerge valesti mõista metafoorset keelt või väljendeid, mida pole neile üksikasjalikult ära seletatud. Iseäranis silmnähtavad on pragmaatilised raskused, isegi piisava keelelise üldarengu korral on Aspergeri sündroomiga isikul äärmiselt raske vestelda, lihtsatele lahtistele küsimustele vastata ja teiste verbaalse kommunikatsiooni sisust aru saada. Neil on raske mõista, et erinev rõhuasetus ja lausemeloodia võib öeldu tähendust märgatavalt muuta. Paljud räägivad ebaselgelt või vaikselt just siis, kui on väga tähtis väljendada ennast selgesti, artikuleerivad aga liialdatult selgelt standardfraase ja tühjemaid sõnu.
Mitteverbaalse suhtlemise probleemid on silmnähtavad kõikidel juhtudel. Tegemist võib olla näomiimika vaesusega, näoilme ja zestide puudumise, vähesuse või stereotüüpsuse ja halva distantsitunnetusega teiste inimestega suheldes. Üsna paljudel on jäigalt fikseeriv pilk, paljud lähevad vestluskaaslasele liiga lähedale. Paljudele on omane saamatu, kohmakas või lihtsalt piiratud kehakeel.
Motoorika on eriline, kõnnak on  vantsiv ja rütmiliselt õõtsuv, kehahoiak võib olla jäik kui tinasõduril. Üldmotoorselt on paljudel raske, olenemata sellest, kas huvi või motivatsiooni on või ei. Samas peenmotoorsetes ülesannetes erilise huvitatuse korral või piisava motivatsiooni korral võivad need üldmotoorselt saamatud isikud olla üllatavalt osavad.
Sümptomid on nooremate laste puhul sageli ebatüüpilisemad, et raske on otsustada, milline diagnoos on kõige õigustatum. Seetõttu tuleb sageli oodata koolieani, enne kui Aspergeri sündroom selgepiiriliselt esile tuleb. See on oluline põhjus, miks diagnoosi sageli enne kuuendat eluaastat ei panda.

Teismeiga: Paljudel on teismeeas nii palju sekundaarseid raskusi, et selle taga olevat Aspergeri problemaatikat võib olla raske avastada. Tüüpilised sümptomid ei kao, kuid võivad uute sümptomite või käitumise varju jääda.  Sekundaarsete probleemide seas on tavalisemad need, mis on seotud igapäevase eluviisiga, näiteks isikliku hügieeni, riiete hooldamise, kooliskäigu, toitumise ja unega; sageli esineb depressivseid seisundeid ja identiteediprobleeme. Suur mure võib olla hammaste hooldus, pea pesemine, duši all käimine, juuste ja küünte lõikamine. Äärmiselt tavaline on teisemeas toiduga seotud probleemid, näiteks ainult kindla toidu eelistamine, taimetoitlus, toit peab olema väga erilisel viisil serveeritud.
Kooliskäimine on tihti suuri probleeme tekitav, sageli on põhjuseks rühmatööde tegemine, mis on paljude Aspergeri sündroomiga isikute jaoks võimatu. Tihti on põhjuseks see, et Aspergeri sündroomiga teismelist avalikult kiustakse või et ta rühmakooslusest vaikimisi välja jäetakse.

Täiskasvanuiga: Aspergeri sündroomiga inimeste sotsiaalsed, kommunikatiivsed ja käitumisalased põhieripärad püsivad kogu elu.
Umbes 2 isikut 5-st jäävad täiskasvanuna suhtelliselt endasse sulgunuks, valivad üksinduse või valivad selle igal võimalikul juhul, mis avaneb erinevates olukordades. Sama suur suhtarv kuulub rühma, mida peetakse väga aktiivseks, kuid kes oma sotsiaalses läbikäimises teevad arvukalt iseäralikke asju. Nad kontakteeruvad pealetükkival moel, pööramata tähelepanu teise inimese reaktsioonidele ja tunnetele või sotsiaalsele kontekstile; räägivad valju häälega, kui neilt oodatakse sosistamist; lähevad hasarti ja näivad peaaegu maniakaalsed.
Väikesel osal areneb välja passivne meelelaad. Sõbraliku, pealtnäha süütu kesta all on paindumatu, visa, kompulsiivne, kitsi ja sageli ennast ülehindav hoiak.

Prognoos on Aspergeri sündroomi puhul väga varieeruv. Paljud tulevad hästi toime, aga nende sotsiaalse lävimise võime on endiselt piiratud. Teisel suurel rühmal aga arenevad rasked psühhiaatrilised probleemid.

Suhtumine ja ravi

Vaatamata olulistele sarnasustele, on kõik Aspergeri isikud üksteisest erinevad ja nende ravis peab pidama tähtsaimaks printsiibiks austust tema isikupära vastu. Väga varieeruv on nende intellekt, huumorimeel.
Üldiselt tuleb Aspergeri sündroomiga isikuid kohelda konkreetselt, rääkida faktidest ja sellest, mida pole võimalik kaksipidi mõista. Oluline on selge, lühida ja konkreetse informatsiooni andmine.
Struktuur, kord ja täpsus ning enamvähem planeeritud päevad – eriti vaba aja sisustamise mõttes – on esmase tähtsusega. Et nende argipäev enam-vähem kokkupõrgeteta kulgeks, on hädavajalik väga kindel tööplaan, olgu siis tegemist koolitöö, koduste ülesannete, oma toa kraamimise või hiljem töökohaga.
Lähteprintsiip nendega kontakteerudes on see, et nende heaolu üle otsustamisel ei tuleks lähtuda iseendast, tuleks respekteerida vastava diagnoosiga inimest. Ei tohi anda tegevusele hinnanguid ega jätta muljet, nagu oleks teatud tegevused teistest paremad, niikaua kui Aspergeri inimese tegevus teisi kuidagi ei kahjusta ega lähe äärmuseni. Huvide puhul, mis puudutavad või otseselt sisaldavad vägivalda, oleks targem tema huvi niisugustest potentsiaalselt ohtlikest valdkondadest juba varakult eemale juhtida.
Aspergeri sündroomi diagnoos on juba iseenesest suureks abiks isikule endale, ta perele, lähedastele ning õpetajatele ja sõpradele. See annab võimaluse leida seletuse asjadele, mida pole osatud eelnevalt lahti mõtestada. Uurimine ja diagnoos ei ole kohustuslik, kui psühhosotsiaalne kohanemine on hea, aga diagnoos võib olla abiks Aspergeri sündroomiga isiku tegevuse mõistmisel ja tema abistamisel vajadusel.

Kõikide neuroloogiliste ja psühhiaatriliste raskuste puhul on ühiskonna suhtumisel sellesse probleemi otsustav tähendus – kas diagnoosiga isikule antakse optimaalne võimalus oma eeldustele vastavalt areneda või ei. Pedagoogide, psühholoogide, sotsiaaltöötajate ja arstide haridus peaks sisaldama suhteliselt üksikasjalikku ülevaadet Aspergeri sündroomist ja teistest autismispektri häiretest, et tuleviku lahendada kohanemisprobleeme, millega suur rühm nende raskustega inimesi vaeva näeb.
Pedagoogilis-psühholoogilised abinõud on need tegevused, mis tõstavad teadmiste taset üldises plaanis teatud funktsionaalse arenguhäire kohta, ning need, mis tõstavad spetsiifilise funktisoonihäirega isiku enda teadmiste taset ja optimeerivad temale suunatud pedagoogilisi ja tegelusterapeutilisi abinõusid. On tähtis, et kool suudaks Aspergeri isikutele alternatiive pakkuda: sobivuse korral suured klassid, vajadusel väiksemad eriklassid või erikool nendele, kelle andekus jääb allapoole normaalintellekti piiri.
Terves autismispektrihäirete rühmas kehtib põhimõte, et mitte miski ei tule niisama, ilma harjutamiseta. Seega on oluline treenida neid mitmesugustes igapäevatoimingutes, sotsiaalses lävimises. Alati on oluline varakult tuvastada, mis on lapse tugevad küljed ja püüda neid erineval moel võimalikult palju arendada.
Psühhodünaamiliselt orienteeritud psühhoteraapial, mis ei põhine väga detailsetel teadmistel Aspergeri sündroomi, selle sümptomite ja taustafaktorite kohta, ei ole ravis kohta. Kliiniline kogemus on näidanud, et psühhoteraapia, mille eesmärk on leida aktuaalsele probleemie põhjus lahendamata lapsepõlvekonfliktidest, võib olla hävitava mõjuga.
Väärtuslikud on individuaalsed vestlused psühholoogi või arstiga, kellel on põhjalikud teadmised ja ulatuslikud kliinilised kogemused autismispektrihäiretest. Aspergeri sündroomiga isikud vajavad regulaarset vestluskontakti sageli muretsemise, masenduse või sotsiaalse eraldatuse perioodidel.
Rühmavestlused ja teised rühmategevusvormid on positiivsed sarnaste probleemide või teiste sama tüüpi probleemidega isikute rühmas, kui rühma juhid on Aspergeri sündroomi alased põhjalikud teadmised; tavapärane rühmapsühhoteraapia on selliste seisundite puhul vastunäidustatud.
Medikamentoosne farmakoloogiline ravi ei ole lõplikult läbi proovitud Aspergeri sündroomi puhul, aga suuremat optimismi on põhjustanud nn. serotoniini tagasihaaret pidurdavad ravimipreparaadid (SSRI – Selective Serotonin Reuptake Inhibitors), kuna preparaadil on dokumenteeritud toime obsessiiv-kompulsiivse sündroomi ja depressiooni puhul, mis on Aspergeri sündroomi puhul sageli esinevad lisaprobleemid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et enamik Aspergeri sündroomiga isikuid ei vaja ravi selle traditsioonilises tähenduses. Kooli- ja töösituatsioon võib vajada mitmekülgset kohandamist, tugevaid külgi tuleb rõhutada. Medikamentoossel ravil on suhteliselt väike osa, kuid vahel võib sellest abi olla. Kõige olulisem on individuaalne suhtumine.

(Allikas: C.Gillberg “Aspergeri sündroom”, 2003)

vaata ka TÜ Kliinikumi infolehte…