Daniel Gottlieb

“Kirjad Samile”

Vanaisa õpetussõnad armastusest, kaotusest ja elu andidest.

Ealeski ei tea ette, kui palju kellelegi aega on antud. Seda ei teadnud ka psühholoogina praktiseeriv Daniel Gottlieb, kui ta oma lapselapsest kuulis. Ta tahtis oma lapselapsele rääkida armastusest, elust ja inimestest. Ta tahtis rääkida sõprusest ja sellest, et sõbradki võivad alt vedada. Ta tahtis Samile rääkida seksist ja rahast ja tööst ja kõigest muust. Ja ta tahtis, et ta lapselaps tunneks teda.

Vanaisa Dan elab juba üle 20 aasta ratastoolis ja lapselaps Sam on autist. Seda keerulisem on armastaval vanaisal oma sõnu lapselapseni viia, seda väärtuslikum on iga arusaama alge. Daniel Gottlieb on kirjutanud armastuskirja elule. Me kõik väärime võimalust lugeda seda ise ja anda edasi lapselastele.

Terase tarkuse ja tundlikkusega kirjutatud tähelepanekud elust valgustavad hetki, mida vanaisa ja poiss omavahel jagavad. Daniel Gottliebi tervendav, sallivust, lootust ja kogemusi täis hääl inspireerib ja tuletab meelde, et hoolimata oma võimetest ja piirangutest oleme me kõik inimesed.

“Nii et kui sa tunned kaotusevalu, palun ära raba midagi, mis valu ära võtaks. Lihtsalt usu, et valu, nagu kõik muugi, läheb üle. Läbi selle õpid, kuidas ebaõnnega hakkama saada. Õpid, kuidas stressiga toime tulöla. Sa tunned uhkust. Valu teisel küljel õpid midagi selle kohta, kes sa oled.”

(Katkend raamatust)

Eesti Päevalehe raamat, 2007